roheline tuba

Ta vaatas peeglisse. Peeglist vaatas vastu seesama roheline tuba, täis kõiki neidsamu kummalisi asju,

* seitsme keelega kannel
* kummaliste kirjadega sau, mille konksu ymber mähitud punase-rohelise-valgekirju kõlavöö kahe kuljusega
* katkine voodi, mille peal keegi polnud aastakymneid maganud, ilmselt pärit ajast, kui inimesed veel palju väiksemad olid
* kivist uhmer ilma nuiata
* raamiga sõel, mille keskel lebas sõlg, sõle telje kyljes aga omakorda hõbesõrmus
* kaks puust pulmamõõka, mõlema pea sisse nikerdatud pääsuke.

Aknast paistis täiskuu, mille valgel oli kenasti näha, et Kaarna vammus oli pahempidi. Ta keeras sõrmust oma sõrmes, jäädes imetlema oma kõverat nina ja oma mustadesse silmadesse vaatama, kuni nende peegelduses välgatas kuldne leek, seejärel, haaras tupest mõõga ja, keeranud peeglile selja, sukeldus aeglaselt selg ees ja silmad kinni peeglisse. Mõõk läks tema käes järsku tuliseks, nii et nahariba käepideme ymber hakkas suitsema ja ähvardas ta käega kokku sulada. Kaaren summutas karjatuse, kuid mõõk langes tera murdudes ta käest ja lõi peegli sajaks killuks.

*

Kail Kudrus astus rohelisse tuppa. Ta vaatas poolikut mõõgatera ja peeglikilde. Mitte ükski kild polnud raami külge jäänud ja igast killust vaatas teda vastu roheline öökullisilm. Ta keeras kolm suuremat kildu ymber ja võttis maast tera, et selle murdumiskohta lähemalt vaadata. “Nagu päikesekiirega lõigatud,” pomises ta, pakkis seljakotist välja tyki punast riiet ja mässis pooliku tera selle sisse. Siin polnud enam midagi teha. Kail vaatas viimase pilgu silmadele tyhjas lootuses ära arvata korrapära, mille järgi nad vaheldumisi oma laugu pilgutasid, ja hakkas astuma.

sõda ees ja katk järel

"sõda ees ja katk järel," arvas Pyy, kes mäletas neid aegu, kui teed tõidki põhiliselt sõda ja katku, röövleid ja surma. siiski, katk jäi seekord tulemata ja sõda ise oli lyhike. mäletan, kuidas mu ninna tungis kirbe hais karunahkade kõrbemisest suurel kuumaks köetud kivil. aga muidu polnud sõda kuidagi nende vääriline, millest lõkke veeres ja saunas laule laulda armastatakse. tollest sõjast on jäänud vaid mõned itkud, mida oma vanaema ja tollesama Pyy huultelt olen samavõrd lugenud kui kuulnud, sedagi siis, kui nad on kindlad, et kedagi juures pole, kes näha-kuulda võiks. mõni neist itkudest kummitab mind, nii et poolihääli ymisema hakkan, kui olen hämariku saabudes või kohe tuleva koidu eel pika tee peal – nagu tookord mere poole – ja veel ka siis, kui olen yle saamas rammetust tigedusest ja õelusest, mis õige talveune aegu vastu tahtmist ärgates ikka hinge poeb.

tollest sõjast, jah, ongi jäänud see kirbe lõhn, mõni yksik vend, kes tule või vee läbi hukka sai, hulk syndimata lapsi ja mitugi sõlme keeratud elusaatust, mida keegi veel lunastada pole jõudnud.

sealsiissest

Ilm on selge, kerge tuuleõhk toob mere poolt värskemat hingust, yksikud valged pilveräbalad konutavad silmapiiril. Muidu sel ajal tavalisest udust ehk maa-aluste kollete suitsust pole täna hommikul jälgegi.

Kolm meest astuvad mäe nõlvale, igalyhel valge sõba õlgadel ja sõlega eest kinni. Yks vaatab taevasse mere poole ja siis päästab lahti vöölt sinna nahkrihmaga köidetud lähkri, võtab selle punni pealt, puhub esimese vahutuusti tuulde (tema huuled moodustavad sealjuures sõna või kaks) ja valab esimese lonksu Maaemale ja mäe all magavatele maa-alustele. Seejärel ulatab lähkri päripäeva järgmisele, kes tõstab selle korraks suule ja annab kohe edasi kolmandale, kes sõõri sulgeb ja pärast oma lonksu lähkri esimesele annab. Võtnud viimase, köidab ta nahkrihma oma panustatud vööle, kohendab prille, astub korra jalalt jalale ning hakkab madalalt ja aeglaselt ymisema. Tabanud õige mõnu, tõstab parema jala ettepoole, teised astuvad kaasa, sõõr sulgub veel kord, kui mehed oma käed yksteise õlgadele panevad ja parem jalg sõõri sees astuma hakkavad. Nad liiguvad yha kiiremini, kolmest kõrist kõlab

tule tule tuulekene
veere kallis vägevakene
puhu paras poolivenda
sõua laeva sinna maale
kus need kuked kulda söövad
kus need kanad ---

ja tasapisi salamisi tõuseb tuul, nii et järgmisi sõnu on vaevu kuulda väljaspool kolme sõnuja koljusid. Vesikaarest koondub taevasse valge viirg, mis liginema hakkab. Tuulelaev on kohal.

Sõõr laguneb ja muutub kolmnurgaks, iga mees päästab lahti sõle, tuul teeb pöörise, mehed lehvitavad tiibu ja tõusevad taevasse.

seal siis sest

mõlemad mõõgad helendasid, nii et seda yle seitsme maa ja kolme mere tumedate taevaste näha oli, kohtusid siis kõlinaga, mis tähtede täringumängu moodi kõlas. sädemed lendasid, ma ei jaksanud mõõka enam käes hoida - iiveldus kõikidest aegadest ja kohtadest võttis mu põlved nõrgaks, sinna otsa veel kõigi turvisekihtide raskus - ja ta kukkus valgele liivale. nägin silme ees jõnksatamas tema veel roostetamata ja helkivat rõngassärki ja vagivastset hõbedaga kaunistatud kiivrit, segadust odaga sundja silmis. kuulsin teda kirumas "sa veriste hurm!", kui mind ja täket mõõgateral vaatas, ning heitsin pilgu merele, kus loojuva päikese punane sõõr kuldas laevu, enne kui nõrkedes musta tyhjusse langesin.

pidin ennast tykk aega koguma - kolm, seitse, kaksteist lumehelvest langevad mu käele ja sulavad kohe; seitsesada raamatut kuldse kirjaga seljal, neist kolm tosinat kolmanda saja vasakpoolsest otsast loetud ja pool tosinat veel lugeda; vöö igal keerul kaksteist sõlme, vaheldumisi punased ja valged, kaks sinist kah - kuni suutsin tyhjuses kumavale seitsmele Sõela täpile toetuda ja ennast pysti ajada ja siis liivast puhtaks pyhkima hakata, et pea liiga värsketest mälestustest tyhjaks saada. puudutasin vasaku käe seljale põletatud peremärki, et meelde tuleks, kes ma õieti olen, kui raudkinda käest libistasin.

ainult yksik roheline vahtraleht valgel liival oli kummaline.

seal siis sest

Kuulen kõrvades kajana vaibumas madalat labajalalugu, mida Ukk torupillil mängib, "näh-näh-näh säh-säh-säh, sääärluuu sääärluuu" sinna kõrvale, ja kõpskingade klõbinat vastu paekivipõrandat, milleta ykski tantsulugu pole õige tantsulugu. Roseti värvid hakkavad mu silme ees keerutama nagu tantsijate rivi seal koja sees, see rosett on seal tornis sama koha peal kui kell Viljandi kellatornis, vahtraleht, mis mu silme ette lendab, pole mitte kollane, vaid roheline. Õigupoolest on ta ainult õhukese kollase paberi peale odava rohelise värviga trykitud. Ammu pole teda vaja, sestap vedeleb ringi, kus juhtub, aga nyyd on lendu läinud ja jabural kombel minu kätte lennanud.

Tee, kruusatee, mille ääres yksikud kokkuvajunud talud, kus niikuinii hoiti mõne aastakymne jagu inimeste asemel sigu. Aga Kratt paneb ikka nii, nagu oleks tal keegi kaheksa jalaga seljas elamas, peaaegu nagu oleksime kolm tolli teest kõrgemal ja tõuseksime yha ylespoole, läheb pimedaks, teised sähvivad meist valgete juttidena mööda. Mööda, jah, oleme pannud. Klõpsu ei käi, kukesulg kybaral ei lehvi punase kaarena. Isegi kolmeteistkymnendat venda seekord taevas maha ei lööda, selle peale võib kindel olla. Vana kuu äraviskamisest pole kah juttugi.

seal siis sest

Seal, kus (või oleks parem öelda "siis, kui" või "sest et" - ei oska valida, sest Meistrid ega Tegijad neist asjust ei räägi) ruumist saab (sai?) aeg ja ajast omakorda põhjus, hoitakse paljusid seisma jäänud kellasid, kyljele pikali asetatud liivakelli, katkiseid ja räbaldunud kalendreid ja nende yksikuid lehti, kellakägu raskuseks peal, et nad ära ei lendaks, isegi yksikuid liivateri, armunud tytarlaste alustatud ja pooleli jäänud päevaraamatuid, mille lukku niisama lihtsalt lahti ei saa, ja mõnda kirikutorni tipust alla kukkunud või alla lastud lindu.

Olen seda paar korda näinud, yks kord silmanurgast ja ylejäänud korrad tellimise peale saadetud unenägudes, kus silmanurgaoravad ja -tondid vaatevälja ummistasid. Aga nyyd seisan Tuleisa templi juures ja vaatan igivana rosettakent ning tuletan meelde seda heledat klõpsu, millega ta oma taskukella kinni lõi (ja yritan meeles pidada, et ei võtaks hajameelselt oma vasaku nimetissõrme ja pöidlaga kinni yhest sõrmusest, mis mu vasakut kätt aheldab). Ma ei tea veel isegi, miks just see klõps niivõrd oluline on.

***

Tal oli peas kõvakybar; ja kuigi ilm oli juba sygiseselt tuuline ja ei tea kust sinna saanud vahtralehed tema jalgade all ja tuule käes krabisesid, kandis ta yksnes punast särki yhes musta vesti ja pintsakuga, lahutamatu sinine sall kaelas, võidunud nagu ikka. Ta jäi Viljandi keskväljakul seisma, taskukell käes, vaatas korra ringi, nägemata kedagi nähtamatutki, ning jäi yksisilmi põrnitsema suurt kella tornis yleval. Hallid pilved, mis sygisesi meeleolusid ja töid alati nii maadligi surunud on, hakkasid vaevumärgatavalt kiiremini liikuma, justnagu aimaksid midagi või oleks neil oluline ylesanne meelde tulnud. Tema aga lõi oma taskukella klõpsti kinni ja pani vestitaskusse. Kõik kellad hakkasid tagurpidi käima. Ja nagu ikka, teda polnudki seal.

***

Nad hiilisid varjudena välja, yritades unustada oma teravad kyynised ja kihvad. Ajasid omad seljad sirgu. Silmavaate vastu pole muidugi midagi teha, sestap ka yhel prillid, mis vaataja tähelepanu eksitavad, ja teisel päikeseprillid, mis sobivad kokku needitud nahktagi ja kõrgete tanksaabastega, mida peale lõdvalt seotud paelte hoiab kinni yks dekoratiivne pannal.

Nad vaatasid yksteisele otsa, justkui kontrolliks teise välimust ja tahaks ta lipsu või koledat kaelarätti kohe otseks seadma hakata, kuid keerasid siis seljad vastamisi ja läksid teine teisele poole, yks tänavast yles ja teine alla, yks silmi torkivate valgusreklaamide poole ja teine sygavamale hämarusse.

***

Ta võttis oma punase öösärgi seljast ja heitis laiale voodile, nii et seal päikese käes peesitav kass silmi vidutas, kõrvu liigutas ning seejärel huvi raugedes teise kylje keeras, samal ajal kui metalselt helkivad kyyned korra puhtast logelemismõnust nähtavale ilmusid. Ta avas sahtli ja võttis sealt valge linase hame, millele kaeluse kinnitamiseks oli hõbesõlg laisalt kylge jäetud, ning tõmbas selle ringutades selga.

Siis ma koputasin uksele, kuigi teadsin, et lootust ei ole. Ta jätkas riietumist, tõepoolest, kannatas välja teise ja kolmandagi koputuse, kuni ära läksin. Tundsin suvekuuma kruusa oma jalgade all, möödusin punasest tellisseinast, sest mul tõesti polnud viitsimist seekord vastasmaja trepile istuma ja ootama jääda (pealegi, see võinuks olla hoopis asjata, kes teab) ja astusin peaväljaku poole edasi.

Läks tervelt veerand tundi veel, enne kui valge tiir õhuaknast välja lendas. Selle aja peale olin juba keskendunud veepiisku lugema, nägemata midagi kõrvalist.

***

Tema silmaterad olid tõesti sama kollased, kui räägitakse, ja igiterved hambad sätendasid, kui ta iga natukese aja takka naeratas, irvitas või muheles. Ta võttis taskust märkmiku, millel oli mägra pilt, käisest pudenes kena lakitud puust varrega sulg.

"Niisiis," naeratas ta oma tavapärast naeratust nr 17, teeseldes lõpmatast heatahtlikkust. "Te ju annate endale aru, et selline peegel läheb teile palju maksma. olete ikka endas kindel?"