minu unede õed minu unede hõim
nende nimed on Lumi, Uni ja Tuli, aga millegipärast – võib-olla nende lendleva-mängleva sammu pärast – oli rahval kombeks kutsuda neid Lumepyyks, Rabapyyks ja Raudkulliks. kõigil kolmel on nii ilusad pikad patsid, Lumel linakarva, Unel tuhakarva ja Tulel verevad, nii et nad kunagi valepatse kandma ei pea ja õigupoolest ei tarvitsekski nad omi patse hõbeda, karra või tinaga, litrite, paelte või myntide-kuljustega ehtida, kuigi seda kunsti need kolm Udu tytart tunnevad ypris hästi, nagu helmekirjagi, millega oma pajatisvaipu katavad. kes sinna kirjutatud laule kuuleb, näeb oma silme ees neid ammusurnud emandaid ja isandaid, millest nood kõnelevad, andes neile endisaja inimestele niimoodi uut elu sealpoolgi veepiiri. tegelikult polegi Lund-Und-Tuld mu õed mingitpidi ega täditytred või vanatäditytretytred, aga kahju oleks neist rääkimata jätta, mis sest, et minu sõnad nõrgaks jäävad ja keel kohmetab.
nende isa on Rebasenägu, sest ta naeratab alati oma kavalat naeratust, millest suurt keegi läbi ei näe (vahest ainult Tuuleratsu, kui temagi), ka on tal alati varuks mõni vigur või vigurijutt. muinasjutte ja hooplemislaulegi teab ta rohkem ja paremini kui keegi teine yle lugemata penikoormate. ega teda kodus palju näha pole, ikka ja alati kas pyyniseid-paelu yles panemas või siis järele katsumas, kas sinna mõni kärp või lind on jäänud. ja kui ta seda ei tee, siis kyllap on ta parasjagu mõnes kylas või mõnel laadal jahisaaki kauplemas ja soola või vilja vastu vahetamas, kusjuures ta suudab suuremal jaol lõunaveererahva sinisilmsetel peremeestel, vahest isegi karvamytsides kaupmeestel, oma keelega naha yle kõrvade tõmmata, kui vaid seda tahab. eks temast ja tema kihlvedudestki räägitakse juba lugusid, sest söömisvõistlustega on ta palju lihtsameelseid häbisse jätnud. kõik ju ei tunne metslooma ahnust, mis tema pealtnäha väikeses, aga vilkas keres peidus on.
Udu-emand ise armastab meenutada vana Suenjeli ehk Soonekyla, mitte seda, mida Nihke-Gearral lausa taevalinnaks kiidab ja mida siis oma meelepildi kõrgustest maa peale tagasi tirida tahab, kuigi see tal kuidagi korda ei lähe, vaid seda Suenjelit, mis jäi teispoole rajajoont peale suurt sõda, kui sealt ära tulema pidi. sellest on palju itkusid ja need ei unune.
nende isa on Rebasenägu, sest ta naeratab alati oma kavalat naeratust, millest suurt keegi läbi ei näe (vahest ainult Tuuleratsu, kui temagi), ka on tal alati varuks mõni vigur või vigurijutt. muinasjutte ja hooplemislaulegi teab ta rohkem ja paremini kui keegi teine yle lugemata penikoormate. ega teda kodus palju näha pole, ikka ja alati kas pyyniseid-paelu yles panemas või siis järele katsumas, kas sinna mõni kärp või lind on jäänud. ja kui ta seda ei tee, siis kyllap on ta parasjagu mõnes kylas või mõnel laadal jahisaaki kauplemas ja soola või vilja vastu vahetamas, kusjuures ta suudab suuremal jaol lõunaveererahva sinisilmsetel peremeestel, vahest isegi karvamytsides kaupmeestel, oma keelega naha yle kõrvade tõmmata, kui vaid seda tahab. eks temast ja tema kihlvedudestki räägitakse juba lugusid, sest söömisvõistlustega on ta palju lihtsameelseid häbisse jätnud. kõik ju ei tunne metslooma ahnust, mis tema pealtnäha väikeses, aga vilkas keres peidus on.
Udu-emand ise armastab meenutada vana Suenjeli ehk Soonekyla, mitte seda, mida Nihke-Gearral lausa taevalinnaks kiidab ja mida siis oma meelepildi kõrgustest maa peale tagasi tirida tahab, kuigi see tal kuidagi korda ei lähe, vaid seda Suenjelit, mis jäi teispoole rajajoont peale suurt sõda, kui sealt ära tulema pidi. sellest on palju itkusid ja need ei unune.
Labels: minu unede õed minu unede hõim
posted by oHpuu at 2:53 AM
0 comments
