Thursday, October 26, 2006

uni

ööbisin järjekordselt võõras kohas, mitmendat ööd järjest. uus öö, uus koht. tookord Ihastes. talv oli kylm, sinine diivan oli kitsas, magamiskott kitsas, seinad masendavalt valged ja unetunde vähe, seda oli ette teada. tulin kuskilt kaugelt ja olin minemas kuhugi edasi, ei tea, kas Lapimaalt Võrumaale või vastupidi või midagi hoopis neljandat, aga peatus oli ajutine. jäin magama, nägin und, ja siis ärkasin Helsingis, eelmises või yle-eelmises peatuspaigas, unesegasena ei pannudki tähele, et olen hoopis vales kohas, 1970ndate Nõukogude Helsingis, yhes räpases yhikas, kus tuba maksab paar rubla kuus ja telefoniautomaat töötab viieteistkopikalistega (kui töötab), kus valdavad värvid on halli ja tumepruuni eri toonid, mis yksteiseks sujuvalt sulavad, koridorid on pikad ja katkiste klaasustega. kuulen telefoni, mis on valjuhääldis, ta ei helise, vaid juba räägib minuga toaomaniku häälega. jooksen läbi pika koridori sellesama viieteistkopikalise telefoni juurde, võtan toru ja räägin toru kaudu edasi. siis saan aru, et kogu lugu on jabur, et ma tegelikult magan ikka edasi ja ärkan yles. seekord mingis tunduvalt irreaalsemas kohas, kus mul on kiire (mis on väga reaalne ja mistõttu ma ei saa aru, et see on järgmine unenägu), jooksen mööda tänavat, kus kõik on euro ja korras nagu Tartu kymne aasta pärast, võibolla aetakse mind taga ja lõpuks ma kukun valusasti näoli vastu asfalti ja rahvas koguneb mu ymber ringi vaatama ja ma ärkan. tookord Ihastesse, väljas on juba valge, minu võõrustaja on yleval, punase-kollasetriibuline kass samuti, ilmselt on juba teedki keedetud ja kõik on korras, lõpuks ometi hommik. ajan ennastki pysti, ytlen talle tere hommikust ja ta embab mind kirglikult ja me vajume yksteise kaisus sellelesamale sinisele diivanile ja ma ärkan, sest seda ei saa ju ometi juhtuda mujal kui unenäos. teen silmad lahti ja ytlen tydrukule, kes on veel oma voodis: "tead, ma olen selle hommiku juba seitse korda läbi mänginud." (mis oli selleks ajaks juba tõsi, õite mitu episoodi olen siit vahelt ära unustanud.) aga seegi pole veel lõpp, sest tegelikult on veel öö ja hommikuni on veel ysna mitu ärkamist ja mitu tundi aega.

10216/10217