tornide linn, varjude linn

igatsen teada iga tähe nime
ja jõuda kohale
mullast mägedega kindlustatud garnisoni
mille myyril
patrullivad praegu ainult
varjud ja ideed
juues sinasõprust
igal täistunnil väravatornis
sealsamas
kus täiskuuneljapäeva öösel
saab kaardist maastik
ja peeglist astub välja
ulmade valdjas ise
puistama tatari ja kasaari uneliiva
eksinud hobuste silmadesse

kas iga divergents on tõesti yhtlasi konvergents millegi muuga?

M.–ile

Kas lähedus on kauguse unenägu,
kui kaugel merel ei paista yhtegi purje
– liiati siis veel valdjate hõbedast –
ja ainuke täht taevas on valus orjatäht?
Äraigatsus ja siiataht
võistu puremas yksteise saba.
Kas minna laevale, lauldes
"ei, sinu vend on sygaval",
kuni veel punased palged veretavad?
Või ajada juuri rannamänni kombel
sellesse samasse liivikusse pinda,
kuhu kylvatud soolast kasvavad
iga aastasajaga uued pilvelõhkujad?
Või hoopis loota, et kyllap tiivad kannavad
unenägusid pidi ja metsadest-soodest yle
võõrale hallide ja nõidade maale,
rohelisse tuppa, mis igialati viirastub,
tyhja linna kivist tantsitud tänavaile,
tähekodalase kitsasse valgesse tarre
naelu sööva raudhobuse tuld löövatel kapjadel?
Mine tea. Kõhklus jääb, ja haigus hinges
liigtuttavate, kuid siiski võõraste,
tundmata jäänud nimede pärast,
kuhu kanda pole kinnitanud ja
mida kaardil näed kindlalt,
aga unenägudes yksnes aimamisi ja uduselt.