teine pärnaõis

enne uue elu algust
ilmas kus karunahk ei võtagi tuld
ja klaasist laevad klaasist merele
seilavad hämarikule vastu
et näha kristallvikerkaarte
tootmise vabrikut
põhjas maa ja ilma serva peal
kus justkui polekski muud
aga tundub igavene surm nii ligi
ei peleta seda lapi kulli huik
yle viimase saare mida silm seletab

rajukuu 10215

yks pärnaõis

seitsmenda muinasjutu lõpus algab päev
ja kahekymnes koidik
enne kui paev paistab painavalt pikana
pageb unistaja taas oma uneriiki
et ärgata seal liblikaks
kes näeb veel kolmandat kevadet
kui kõik kapsaussid on unustanud
oma tiivulised ulmad ja
lesivad peakapsastel
otsekui ärakaetatud
oskamata pääsusabaks muunduda
ja kaotavad poole oma elulootust

rajukuu 10215