Tuesday, March 28, 2006

mõtusekikka viimane lend

läbi igavese lume
maale kus jumalad
metsikuid põhjapõtru jahivad
eksitajate lumetormide seas
mis pole veel kustutanud süsi
nõidade läidetud lõketes
ega kinni tuisanud
tuliseid öiseid kive

läbi lõputu sygava veesilma
vaevakaseks ja sinirebaseks
kes kasvavad aina väiksemaks
iga aegilm
et siiski tagasi hiilida
yle linnutee
alt hallide pilvede
läbi valgete udude
kaudu meelejõgede

Friday, March 24, 2006

*

jäängi Sinuga tantsima
jõe sulanud jää peal
päeva valge helmes Su laubal
kuu kumedad kuljused Su rinnal
tähe teravad täringud Su vööl

keerutad mind allavoolu
siniroheliste lammaste turjal
mere musta härja sarvedel
tulise veeratsu parimas sadulas

Thursday, March 16, 2006

*

Su punaste juuste vari
kriimustab mu ihu
seitse korda
seitsmest kohast
iga teravale lumele sadanud
yksik verepiisk
toob mu soontesse
uut elu

*

alles teised raudsaapad jalas
kõnnin lindude öiseid radu
kesk karude-sute põlevaid silmi
millest ikkagi loen Sinu nime
taevapeegli varjudes

kanarbikukuu 10218

Thursday, March 09, 2006

seal siis sest

mõlemad mõõgad helendasid, nii et seda yle seitsme maa ja kolme mere tumedate taevaste näha oli, kohtusid siis kõlinaga, mis tähtede täringumängu moodi kõlas. sädemed lendasid, ma ei jaksanud mõõka enam käes hoida - iiveldus kõikidest aegadest ja kohtadest võttis mu põlved nõrgaks, sinna otsa veel kõigi turvisekihtide raskus - ja ta kukkus valgele liivale. nägin silme ees jõnksatamas tema veel roostetamata ja helkivat rõngassärki ja vagivastset hõbedaga kaunistatud kiivrit, segadust odaga sundja silmis. kuulsin teda kirumas "sa veriste hurm!", kui mind ja täket mõõgateral vaatas, ning heitsin pilgu merele, kus loojuva päikese punane sõõr kuldas laevu, enne kui nõrkedes musta tyhjusse langesin.

pidin ennast tykk aega koguma - kolm, seitse, kaksteist lumehelvest langevad mu käele ja sulavad kohe; seitsesada raamatut kuldse kirjaga seljal, neist kolm tosinat kolmanda saja vasakpoolsest otsast loetud ja pool tosinat veel lugeda; vöö igal keerul kaksteist sõlme, vaheldumisi punased ja valged, kaks sinist kah - kuni suutsin tyhjuses kumavale seitsmele Sõela täpile toetuda ja ennast pysti ajada ja siis liivast puhtaks pyhkima hakata, et pea liiga värsketest mälestustest tyhjaks saada. puudutasin vasaku käe seljale põletatud peremärki, et meelde tuleks, kes ma õieti olen, kui raudkinda käest libistasin.

ainult yksik roheline vahtraleht valgel liival oli kummaline.

Labels: