seal siis sest

mõlemad mõõgad helendasid, nii et seda yle seitsme maa ja kolme mere tumedate taevaste näha oli, kohtusid siis kõlinaga, mis tähtede täringumängu moodi kõlas. sädemed lendasid, ma ei jaksanud mõõka enam käes hoida - iiveldus kõikidest aegadest ja kohtadest võttis mu põlved nõrgaks, sinna otsa veel kõigi turvisekihtide raskus - ja ta kukkus valgele liivale. nägin silme ees jõnksatamas tema veel roostetamata ja helkivat rõngassärki ja vagivastset hõbedaga kaunistatud kiivrit, segadust odaga sundja silmis. kuulsin teda kirumas "sa veriste hurm!", kui mind ja täket mõõgateral vaatas, ning heitsin pilgu merele, kus loojuva päikese punane sõõr kuldas laevu, enne kui nõrkedes musta tyhjusse langesin.

pidin ennast tykk aega koguma - kolm, seitse, kaksteist lumehelvest langevad mu käele ja sulavad kohe; seitsesada raamatut kuldse kirjaga seljal, neist kolm tosinat kolmanda saja vasakpoolsest otsast loetud ja pool tosinat veel lugeda; vöö igal keerul kaksteist sõlme, vaheldumisi punased ja valged, kaks sinist kah - kuni suutsin tyhjuses kumavale seitsmele Sõela täpile toetuda ja ennast pysti ajada ja siis liivast puhtaks pyhkima hakata, et pea liiga värsketest mälestustest tyhjaks saada. puudutasin vasaku käe seljale põletatud peremärki, et meelde tuleks, kes ma õieti olen, kui raudkinda käest libistasin.

ainult yksik roheline vahtraleht valgel liival oli kummaline.