seal siis sest

Seal, kus (või oleks parem öelda "siis, kui" või "sest et" - ei oska valida, sest Meistrid ega Tegijad neist asjust ei räägi) ruumist saab (sai?) aeg ja ajast omakorda põhjus, hoitakse paljusid seisma jäänud kellasid, kyljele pikali asetatud liivakelli, katkiseid ja räbaldunud kalendreid ja nende yksikuid lehti, kellakägu raskuseks peal, et nad ära ei lendaks, isegi yksikuid liivateri, armunud tytarlaste alustatud ja pooleli jäänud päevaraamatuid, mille lukku niisama lihtsalt lahti ei saa, ja mõnda kirikutorni tipust alla kukkunud või alla lastud lindu.

Olen seda paar korda näinud, yks kord silmanurgast ja ylejäänud korrad tellimise peale saadetud unenägudes, kus silmanurgaoravad ja -tondid vaatevälja ummistasid. Aga nyyd seisan Tuleisa templi juures ja vaatan igivana rosettakent ning tuletan meelde seda heledat klõpsu, millega ta oma taskukella kinni lõi (ja yritan meeles pidada, et ei võtaks hajameelselt oma vasaku nimetissõrme ja pöidlaga kinni yhest sõrmusest, mis mu vasakut kätt aheldab). Ma ei tea veel isegi, miks just see klõps niivõrd oluline on.

***

Tal oli peas kõvakybar; ja kuigi ilm oli juba sygiseselt tuuline ja ei tea kust sinna saanud vahtralehed tema jalgade all ja tuule käes krabisesid, kandis ta yksnes punast särki yhes musta vesti ja pintsakuga, lahutamatu sinine sall kaelas, võidunud nagu ikka. Ta jäi Viljandi keskväljakul seisma, taskukell käes, vaatas korra ringi, nägemata kedagi nähtamatutki, ning jäi yksisilmi põrnitsema suurt kella tornis yleval. Hallid pilved, mis sygisesi meeleolusid ja töid alati nii maadligi surunud on, hakkasid vaevumärgatavalt kiiremini liikuma, justnagu aimaksid midagi või oleks neil oluline ylesanne meelde tulnud. Tema aga lõi oma taskukella klõpsti kinni ja pani vestitaskusse. Kõik kellad hakkasid tagurpidi käima. Ja nagu ikka, teda polnudki seal.

***

Nad hiilisid varjudena välja, yritades unustada oma teravad kyynised ja kihvad. Ajasid omad seljad sirgu. Silmavaate vastu pole muidugi midagi teha, sestap ka yhel prillid, mis vaataja tähelepanu eksitavad, ja teisel päikeseprillid, mis sobivad kokku needitud nahktagi ja kõrgete tanksaabastega, mida peale lõdvalt seotud paelte hoiab kinni yks dekoratiivne pannal.

Nad vaatasid yksteisele otsa, justkui kontrolliks teise välimust ja tahaks ta lipsu või koledat kaelarätti kohe otseks seadma hakata, kuid keerasid siis seljad vastamisi ja läksid teine teisele poole, yks tänavast yles ja teine alla, yks silmi torkivate valgusreklaamide poole ja teine sygavamale hämarusse.

***

Ta võttis oma punase öösärgi seljast ja heitis laiale voodile, nii et seal päikese käes peesitav kass silmi vidutas, kõrvu liigutas ning seejärel huvi raugedes teise kylje keeras, samal ajal kui metalselt helkivad kyyned korra puhtast logelemismõnust nähtavale ilmusid. Ta avas sahtli ja võttis sealt valge linase hame, millele kaeluse kinnitamiseks oli hõbesõlg laisalt kylge jäetud, ning tõmbas selle ringutades selga.

Siis ma koputasin uksele, kuigi teadsin, et lootust ei ole. Ta jätkas riietumist, tõepoolest, kannatas välja teise ja kolmandagi koputuse, kuni ära läksin. Tundsin suvekuuma kruusa oma jalgade all, möödusin punasest tellisseinast, sest mul tõesti polnud viitsimist seekord vastasmaja trepile istuma ja ootama jääda (pealegi, see võinuks olla hoopis asjata, kes teab) ja astusin peaväljaku poole edasi.

Läks tervelt veerand tundi veel, enne kui valge tiir õhuaknast välja lendas. Selle aja peale olin juba keskendunud veepiisku lugema, nägemata midagi kõrvalist.

***

Tema silmaterad olid tõesti sama kollased, kui räägitakse, ja igiterved hambad sätendasid, kui ta iga natukese aja takka naeratas, irvitas või muheles. Ta võttis taskust märkmiku, millel oli mägra pilt, käisest pudenes kena lakitud puust varrega sulg.

"Niisiis," naeratas ta oma tavapärast naeratust nr 17, teeseldes lõpmatast heatahtlikkust. "Te ju annate endale aru, et selline peegel läheb teile palju maksma. olete ikka endas kindel?"