seal siis sest

Kuulen kõrvades kajana vaibumas madalat labajalalugu, mida Ukk torupillil mängib, "näh-näh-näh säh-säh-säh, sääärluuu sääärluuu" sinna kõrvale, ja kõpskingade klõbinat vastu paekivipõrandat, milleta ykski tantsulugu pole õige tantsulugu. Roseti värvid hakkavad mu silme ees keerutama nagu tantsijate rivi seal koja sees, see rosett on seal tornis sama koha peal kui kell Viljandi kellatornis, vahtraleht, mis mu silme ette lendab, pole mitte kollane, vaid roheline. Õigupoolest on ta ainult õhukese kollase paberi peale odava rohelise värviga trykitud. Ammu pole teda vaja, sestap vedeleb ringi, kus juhtub, aga nyyd on lendu läinud ja jabural kombel minu kätte lennanud.

Tee, kruusatee, mille ääres yksikud kokkuvajunud talud, kus niikuinii hoiti mõne aastakymne jagu inimeste asemel sigu. Aga Kratt paneb ikka nii, nagu oleks tal keegi kaheksa jalaga seljas elamas, peaaegu nagu oleksime kolm tolli teest kõrgemal ja tõuseksime yha ylespoole, läheb pimedaks, teised sähvivad meist valgete juttidena mööda. Mööda, jah, oleme pannud. Klõpsu ei käi, kukesulg kybaral ei lehvi punase kaarena. Isegi kolmeteistkymnendat venda seekord taevas maha ei lööda, selle peale võib kindel olla. Vana kuu äraviskamisest pole kah juttugi.