roheline tuba

Ta vaatas peeglisse. Peeglist vaatas vastu seesama roheline tuba, täis kõiki neidsamu kummalisi asju,

* seitsme keelega kannel
* kummaliste kirjadega sau, mille konksu ymber mähitud punase-rohelise-valgekirju kõlavöö kahe kuljusega
* katkine voodi, mille peal keegi polnud aastakymneid maganud, ilmselt pärit ajast, kui inimesed veel palju väiksemad olid
* kivist uhmer ilma nuiata
* raamiga sõel, mille keskel lebas sõlg, sõle telje kyljes aga omakorda hõbesõrmus
* kaks puust pulmamõõka, mõlema pea sisse nikerdatud pääsuke.

Aknast paistis täiskuu, mille valgel oli kenasti näha, et Kaarna vammus oli pahempidi. Ta keeras sõrmust oma sõrmes, jäädes imetlema oma kõverat nina ja oma mustadesse silmadesse vaatama, kuni nende peegelduses välgatas kuldne leek, seejärel, haaras tupest mõõga ja, keeranud peeglile selja, sukeldus aeglaselt selg ees ja silmad kinni peeglisse. Mõõk läks tema käes järsku tuliseks, nii et nahariba käepideme ymber hakkas suitsema ja ähvardas ta käega kokku sulada. Kaaren summutas karjatuse, kuid mõõk langes tera murdudes ta käest ja lõi peegli sajaks killuks.

*

Kail Kudrus astus rohelisse tuppa. Ta vaatas poolikut mõõgatera ja peeglikilde. Mitte ükski kild polnud raami külge jäänud ja igast killust vaatas teda vastu roheline öökullisilm. Ta keeras kolm suuremat kildu ymber ja võttis maast tera, et selle murdumiskohta lähemalt vaadata. “Nagu päikesekiirega lõigatud,” pomises ta, pakkis seljakotist välja tyki punast riiet ja mässis pooliku tera selle sisse. Siin polnud enam midagi teha. Kail vaatas viimase pilgu silmadele tyhjas lootuses ära arvata korrapära, mille järgi nad vaheldumisi oma laugu pilgutasid, ja hakkas astuma.