minu unede õed, minu unede hõim

II

kui ma teda esimest korda silmast silma nägin, tahtsin ma temalt kysida ainult seda, mis kaupa Ižma jõe veerest pärit põhjapõdrakasvatajad komid olid Šupaškaris myynud, sest ma teadsin, et ta oli kunagi hanedepäeva aegu seal laadal käinud.

tema nimi on Päev, aga rahvas kutsub teda rohkem Päevaneiuks, sest nagu päevatytreidki võis teda näha peaaegu igal pool yle ilma. vähesed mäletasid ka seda, et tema isa nimi oli olnud Tuhkats, sest seda vanameest kutsuti ikka Puu-isandaks. õieti oleks see nimi Jiw-Poojar-oojka, nagu ta põhjapoolsete maanside keeles kõlab. maanside hulgas oli juba tema jahimehena auväärt mees olnud, peale selle mänginud sankvaltappi paremini kui mõnigi kohalik yle paljude kylade kuulus pillimees. Päeva isaema Hydsesilm, pisike ja käbe naine, kes oskas metsa eksinud loomade jäljed ringi pöörata, nii et nad ilusti koju tagasi tulid. Hydsesilm mäletas veel seda aega, kui laplased kord Lindora laadal käisid, ja oli nendega ise seal kaupa teinud ja palju juttu puhunud.

aga nyyd olen ma maganud mitmeid tunde ja palju penikoormaid ja lõpuks siia kohale jõudnud kohale munapyhalaada kolmanda päeva õhtuks, kui kõik teada laulud on juba kord lauldud ning kõigi mäletatud esivanemate joiud kolm korda joiatud ja juba paljude laadameeste valgest siidist kaelarätid on juba määrdunud.

õigupoolest sellesama loo pärast ma siin kaugel põhjas ringi rändangi. alati peale Hydsesilma laplaste-lugude kuulmist olen tahtnud näha oma silmaga põhjapõtrade võiduajamisi, kuulsate hõbedaseppade tehtud peeneid ehteid, mida kusagilt mujalt ei saa ja kõigi kaugelt tulnud laadaliste ilusaid ja värvilisi riideid, mida nii palju pole yhelgi teisel laadal.

ja nyyd jookseb Päev mulle siinsamas Guovdageaidnu kylatänaval vastu ja kaisutab mind nagu ammunägemata sõpra, kuigi rahvas rääkis viimati, et ta olla hoopis kaugel lõunamaal ja läinud sinna terveks aastaks.