*

tahan raputada oma saapailt
seitsme maa ja linna tolmu
et vaadata
nendesse silmadesse
kus särab seesama säde
mille kirgedest taoti tähed taevasse
ja kuulata seda häält
millega meelitati esmakord
metsikuid põhjapõtru
tantsides tantsu
mis paneb igakord taas olema
taevasmaa
nii et päevatytred päiksekiired
pääsevad äratama poolsurnuid uuele elule
ja kuningate parimad pojad
saavad taas langeda
täies sõjaehtes vaenuvälja peale
mustade lindude ära viia
ja valges ryys valdjatytarde itkeda
tahan pyhkida oma juustest
seitsme ilma tuuled
et põimida su patsidesse
kolme kulli sulgi
ja panna ymber su kaela
kee ilmaneiude nutetud hõbedast
nii et sinu sammude helin
paneks kasvama lumikellukesed

leinates viimset metsikut põhjapõtra

keerutab tuulispask
yle lõputu unevälja
otsides
kõveraks kasvanud kaske
kellele kurta
koorem oma hingelt
nii et ei kuuleks keegi
peale ettevaatamatute
maa-aluste haldjate
ja kirdetuule
kes jääbki viima
seda igatsust yle mere
nende silmisse
kes ootavad tagasi
ammu veealusteks saanud
kalamehi

*

muinasjutu kadunud lõpust
leian sule
mis pudenend sinna
punase linnu patsist

võhumõõkade veheldes
hõbehelmeste helinal
kadajasuitsu hõngu varjus

uinud
korjama haldjate tantsitud pisaraid
aovalgel
ja pyhi pihlakamarju
eha eel

siiski lendad
läbi unkaaugu
punapäise päevalinnuna
vikerkaar sabaks

nii et sind ei taba
kolme metsa eksitajad
seitsme öö painajad
kaheteistkymne kyla tuulispasad
ega nool Lemmingu enda ammukaarelt

keset valget pööriööd