sõda ees ja katk järel

"sõda ees ja katk järel," arvas Pyy, kes mäletas neid aegu, kui teed tõidki põhiliselt sõda ja katku, röövleid ja surma. siiski, katk jäi seekord tulemata ja sõda ise oli lyhike. mäletan, kuidas mu ninna tungis kirbe hais karunahkade kõrbemisest suurel kuumaks köetud kivil. aga muidu polnud sõda kuidagi nende vääriline, millest lõkke veeres ja saunas laule laulda armastatakse. tollest sõjast on jäänud vaid mõned itkud, mida oma vanaema ja tollesama Pyy huultelt olen samavõrd lugenud kui kuulnud, sedagi siis, kui nad on kindlad, et kedagi juures pole, kes näha-kuulda võiks. mõni neist itkudest kummitab mind, nii et poolihääli ymisema hakkan, kui olen hämariku saabudes või kohe tuleva koidu eel pika tee peal – nagu tookord mere poole – ja veel ka siis, kui olen yle saamas rammetust tigedusest ja õelusest, mis õige talveune aegu vastu tahtmist ärgates ikka hinge poeb.

tollest sõjast, jah, ongi jäänud see kirbe lõhn, mõni yksik vend, kes tule või vee läbi hukka sai, hulk syndimata lapsi ja mitugi sõlme keeratud elusaatust, mida keegi veel lunastada pole jõudnud.