sealsiissest

Ilm on selge, kerge tuuleõhk toob mere poolt värskemat hingust, yksikud valged pilveräbalad konutavad silmapiiril. Muidu sel ajal tavalisest udust ehk maa-aluste kollete suitsust pole täna hommikul jälgegi.

Kolm meest astuvad mäe nõlvale, igalyhel valge sõba õlgadel ja sõlega eest kinni. Yks vaatab taevasse mere poole ja siis päästab lahti vöölt sinna nahkrihmaga köidetud lähkri, võtab selle punni pealt, puhub esimese vahutuusti tuulde (tema huuled moodustavad sealjuures sõna või kaks) ja valab esimese lonksu Maaemale ja mäe all magavatele maa-alustele. Seejärel ulatab lähkri päripäeva järgmisele, kes tõstab selle korraks suule ja annab kohe edasi kolmandale, kes sõõri sulgeb ja pärast oma lonksu lähkri esimesele annab. Võtnud viimase, köidab ta nahkrihma oma panustatud vööle, kohendab prille, astub korra jalalt jalale ning hakkab madalalt ja aeglaselt ymisema. Tabanud õige mõnu, tõstab parema jala ettepoole, teised astuvad kaasa, sõõr sulgub veel kord, kui mehed oma käed yksteise õlgadele panevad ja parem jalg sõõri sees astuma hakkavad. Nad liiguvad yha kiiremini, kolmest kõrist kõlab

tule tule tuulekene
veere kallis vägevakene
puhu paras poolivenda
sõua laeva sinna maale
kus need kuked kulda söövad
kus need kanad ---

ja tasapisi salamisi tõuseb tuul, nii et järgmisi sõnu on vaevu kuulda väljaspool kolme sõnuja koljusid. Vesikaarest koondub taevasse valge viirg, mis liginema hakkab. Tuulelaev on kohal.

Sõõr laguneb ja muutub kolmnurgaks, iga mees päästab lahti sõle, tuul teeb pöörise, mehed lehvitavad tiibu ja tõusevad taevasse.