Alameda dos Oceanos

tundmatuks jääda sooviv puu
viskab mind punase õiega
vesi tuksleb ja vilistab koonuses
relakas ja myyrilõhkuja
keda lahutaks vaid majanduslangus
kõle atlantiline tuul
poeb mu sabakondist läbi
mõtlen kas peaks tuule tee sulgema
nagu tookord hundilõksus
inimesed lähevad mööda
ja isegi mõni varblane
meel tõlgib palavikuliselt ja masinlikult
nähtusi ja disaini ja muljeid
läbi une sõnadesse
aga ta töö läheb kaotsi
nagu eesti synkroontõlgil
euroopa parlamendis
kui kõik kuus korda kaks kuulajat
on teisel kanalil
ja ega tõlk ise ka
pärast ei mäleta
millest jutt oli

lehekuu 10221

Mumbai

kõrge lõõmava torni ymbert
lendavad ära kirjud ja valged linnud
valatud verest punasesse öötaevasse
millest langevad kyynte välkudes
kolm korda kaksteist musta kassi
vasarad lendavad
ja löövad koljudest kilde
kellel on valged juuksed
see on määratud surmale
kellel on mustad silmad
see on määratud suurde sõtta
jumalad kõrgustes loobivad sõnu
teritavad nooli ja ihuvad mõõku

kaupmehe laul ilma lõpu lähedal

myyn aega, hõbedat ja unenägusid
mõistagi mitte enda omi
vaid
turu pealt odavalt ostetud aega
mis muidu oleks teenimatult tuulde läinud
maast kiige kõrvalt leitud hõbesõrmuseid
mille sinna on unustanud hajameelsed armastajad
ja seitsme maa ja mere taga nähtud unenägusid
millest ma midagi teada ei tohiks
aga
ikka veel ootan
et täna tuleb põhjast tuulega koos
uus taevas ja uus tundur
uus põdraaed ja uued jahimehed

G20

Kakskümmend rikast kuningat
lendavad valgete tiibade lehvides
piimja klaasmäe otsa kokku.

Kes selle otsa sõita jõuab,
saab eluajaks rohkem rikkust,
kui kanda jaksab.

Kes sealt alla kukub,
selle tiivad jäävad seitsmeks eluajaks
pigimustaks.

sõnad jäävadki hämaraks

määrin sõjasaapaid
ja õlitan sisikonda
ajal
mil ykski lill pole enam õis
vaid sõna
mil ykski lind pole enam tiivalöök
vaid pilt

laul börsilõngustele

iga mees on oma pensioni sepp
ja oma fondi valaja
pangad põlevad, juhid lendavad,
aktsijad saavad meitele
meie põleme, meie hävime,
siis ei jää enam yhtegi fondi,
yhtegi-yhtegi haldajat

*

T.-le

iga lahkumine on kerge
öelda
ei, ma ei tule kunagi siia tagasi
sõlmida kokku ja anda yle lahtised otsad
arvates
et minu osa ongi ase telkmantli all
ja igal õhtul uute tähtede
petlik terendus

iga lahkumine on raske
öelda
jah, ma tulen ikka siia tagasi
jätkama sama möödunud unenägu
arvates
et iga kord lõpeb tee nagu peeglis
ja homme on jälle sama päev ja sama öö
meil kahel