Mārale

näen Sind jälle
terashammasratastest laotud myyri keskel
algul Sa ei tunne mind
kysid kas ma sõidangi kogu aeg ringi
ja millist valdjat teenin

ei räägin oma kolmnurksel keelel
mille nurgad alatihti vahetusse lähvad
muidu ma ei sõida sõtta
pysin oma lovivandivõhast tornis
ainult täna
pani kuningaemanda erakordne käsk
mind sõitma sõjasärgis
soomusrongiga keset sõda

ja ainult täna
tulin olematu sõja keskelt ära
kus kivid kuigi kõrgelt ei lennanudki
ja laigulised olid tänavad
et heita jalast oma sõjasaapad
ja tantsida Sinuga
kolm tantsu mida ma ei oska

kallistad mind
ytled see ei ole viimane kord
maailm on ju väike
ytled et armastad mu maad
ja käsid talle sõna viia

keeran ymber vasaku õla
ja lähen
teisele poole yksikute klaasikildude tyhja välja
läbipaistvatest kilpidest läbi
ära sellelt maalt

Riias yhel rahulikult möödunud ööl
13 sydakuud 10222

kylvamata jäänud nisu vari

E.-le

kõikidest võimalikest varjudest
tahaksin taas olla Sinu vari
olgu või kyynlavalguses võbelev
kui Sa päevavalgel enam ei käi
kõverpeegeldada Su naeratusi
mängida maha Su mured
nähtamatutele õnnemängijatele
kes tulevad toanurkadest välja
ainult kõige pimedamal ajal
naalduda lapikuna seinale
kuhu kirjasime omi yhiseid unenägusid
ja valgete põhjapõtrade ridu
kõrgest soost sarvedega
paista seitsmenda ukse lävelt
mida nyyd ammu enam ei ole
magada krooniga raamatukogutoas
kanda mustana peas
sinu valget karvamytsi

*

T.-le

iga lahkumine on kerge
öelda
ei, ma ei tule kunagi siia tagasi
sõlmida kokku ja anda yle lahtised otsad
arvates
et minu osa ongi ase telkmantli all
ja igal õhtul uute tähtede
petlik terendus

iga lahkumine on raske
öelda
jah, ma tulen ikka siia tagasi
jätkama sama möödunud unenägu
arvates
et iga kord lõpeb tee nagu peeglis
ja homme on jälle sama päev ja sama öö
meil kahel