Mandiski reisikiri

jätan oma hinged
ykshaaval maha
nelja maa maanteetolmu
säbruliste pilvede vahele
merelahte siniste lehmade syya
pooleli jäänud rahutusse unenäkku
ja lähen vastu järgmisele muinasjutule

kullast myyridega linnas
mille ymber peavad vahti
seitse korda seitse tuhat
kiiskavas ryys sõjameest
õlg õla kõrval kyynarnukk kyynarnukis
kus igavesti morni hallipäise
kuninga valge kantsi tipus
põleb ööl ja päeval
kolm korda kolm kyynart kõrge
kivist tuli
mis värvib punaseks lume talveöös

kolmkymmend ja yks
valdjat nõida ja kalameest
kelle pyydis kinni
punane raudsete kyyntega kull
langevad igal ööl taas
tulest noolte all
kui kõlavad viiekeelsed kandled
eemal metsade varjus
ja väikeste jõgede käärus

mu raudsaabaste taldadele
jäävad ysna õrnukesed kriimud
kui kõnnin selle linna
sirgeid pussnugadega sillutatud
teid mööda

mulle naeratavad hingetud maskid
kelle klaasist vilavate silmade taga
haigutab allmaailma tyhjus
nende eest ei saa rautatud reega
sest raud on nende jagu
nende vastu ei saa kõduneva sauaga
sest kõdu on nende jagu
nende vastu ei saa võõra väega
sest võõrad on nende jaod
nende eest saab tantsiva jalaga
sest siis nad kohmetuvad
nende vastu saab laulu ja looga
sest nad ei mõista laulda ega kõnelda
nende vastu saab õige meelega
sest õigust nad ei tunne

seisan õlg õla vastas kyynarnukk kyynarnukis
kaugel sõjas käīnud õdedega
hõbedaste sõnade seadjatega
põhjanaela tagant tulnud karu tytardega
maa alt manatud mõõgameestega
kes jääb peale ei tea
seda ei saa teada ykski meist ega neist
varjud ja virmalised tunnistagu
kuu ja tähed teadku
põhja- ja läänetuuled viigu sõna