Sõda sõitis õue alla

vanaisale

I

Kõrged punased väravad
on minu ees kinni,
kui sõjas sõjajumalate vastu
langeb pataljonikaupa
kerjuseid.

II

Jalutan päikesetõusu poole,
kui kõrges kogus
kohtuvad isandad
ega kuula sulaseid-nõunikke,
kes targasti nõustavad asju.

III

Laulan hällilaule
uutele sõjameestele,
kui hiiglased taas kord
vastastikku
kive heidavad.

IV

Jätan sõjasaapad puhastamata,
kui saabuvad
suurte jõgede vahelt
valge kuninganna
käskjalad.

V

Magan rahuta und,
kui tunnimehed
kõnnivad
yle yleskyntud
kabelimäe.

VI

Ei ole vööd
minul vööl,
kui palutakse
jumalatelt õnne
suremata hingedele.

VII

Kirjutan seinale
ammumöödunud sõja varje,
kui yles tõusevad
surnud sõjamehed,
et leida oma rahutu rahu.

VIII

Lasen mõõgal
tuppe kinni roostetada,
kuni piiratakse
meie valget kantsi
Ilmajärve ääres.

IX

Jätan lõunasse pagemata
keset lendavate nõidade ööd,
kui yhesilmne odamees
ratsamehi hobustelt
maha paiskab.

X

Näen und
kallimast linalakast,
kui taevas tantsib,
maa väriseb
ja täht mõõka täristab.

XI

Pyyan õhust
punaseid pistrikke,
kui verenuga lendab
ja tapetakse
varastatud hobuseid.

XII

Tahan kinkida pronksist sõlge
saatuse kudujale,
kui must lind
– kra kra –
lendab ymber pyha paekivi.

XIII

Näen valgete tulpide aasa,
kui relvavennad
valvavad jõekaldal
vana kuninga
mälestust.

XIV

Joon klaasi veini
varjude linna myyril,
kui mehed tänavatel
haaravad odade
ja kilpide järele.

XV

Mõtlen verekarva mõtteid,
kui ta lendab
kaheksa jalaga hobusel
kõrgelt mäelt
kaugele saarele.

XVI

Kõnelen võõrast keelt,
kui katkise klaasi kildudesse
upuvad
inimeste head soovid
yle tosina aasta.

XVII

Kuulan merekuninga tytre
kurba laulu
kaugest kylmast maast,
kui kaubateid
enam ei sõideta.