luulekogu "Inglile" on poodides

kõigepealt suur tänu kõigile, kes esitlusel käisid. tore oli

vahepeal on raamat poodidesse jõudnud, minge ja ostke Apollost või Rahva Raamatust.

veli Aare Pilv kirjutas kena tyki juttu ka. tundub, et talle raamat meeldis:

Lugesin selle bussis sõites umbes kolmveerand tunniga kaks korda läbi,
ja see köitis mind, kujundid on mõjuvad ja jõulised, osad viited ja vihjed jäid
ilmselt arusaamatuks, sest ma ei tunne toda ugrimütoloogiat nii hästi, aga isegi
esmasel tasandil, ilma tagapõhju otsimata, puhtalt teksti enda maalitava pildina
on värgil tuum sees. Kuidagi ilmeka ja elusa mulje jättis see, mida nood
lühikesed tekstid kujutasid, kuigi sellelaadne müütilis-muinasjutuline luule
võiks ju kergesti folkloristlikuks iluluuleks jääda. Kohati tekkis tunne, et
tõesti nagu midagi “meenuks” mingist “kõukudelt päritud mälust“.
(loe
kogu arvustust siit)

Kaarel Kressa kirjutas juba veidi varem Eesti Päevalehes (kogu pealkirja suhtes on õigus Aarel, mitte Kaarlil, tuleb kahjuks tõdeda). laiali saadetud pressiteade pandi yles ja vist lausa trykiti ära Tartu Postimehes.

luulekogu esitlus neljapäeval, 9. aprillil kell 19 Tartu kultuuritehases

oled oodatud

Ott Heinapuu luulekogu
"Inglile" esitlusele

neljapäeval, 9. aprillil kell seitse õhtul (kl 19.00)
Tartusse Kultuuritehase baariruumi
vanasse pärmivabrikusse Pikk 58/60

prii pääs

kogu aitab rahvalauludega sisse laulda ansambel Sinimaniseele

Sellesse raamatusse raiutud värsid hulguvad põhjala ugrilisi radu, viivad üle mitme lõõmava mere põhjapõtrade kodutundrutesse ja kajavad vastu sügaval Sinu silmade põhjas. Need sõnad ei heida nahka nagu ussikuningas, vaid mäletavad hulgusena käidud radu, triivitud jõgesid ja tantsitud taevaid. Ridadest kokku saab lugu, mis kajab yle taevasmaa.

metsiku polyestri nahast krae

enne "Kaklusklubi"

kalgi kuusirbi ja valusa orjatähe valgel
ajal kui öö hiilib ligi ikka liiga vara
ja kylm kirdetuul tõmbab läbi luu ja hinge
sõidab ta parimatel plastipuust suuskadel
betoonist ja terasest kõrbesse
jahtima seal luusivaid metsikuid polyestreid
kelle nahast saab karvase krae terveks aegilmaks
kelle luudest saab helmevöö kaheks aegilmaks

*

otsin taga 
ära haieldud haiguste 
ja tõrvatud tõdede 
öisest raamatust 
oma vere nime 

pool sellest jääbki teadmata
seda tuleb pyyda käsnaga
homsete meelejõgede voolust 
kus ta liguneb
yhes havi söödud ajudega 

Mārale

näen Sind jälle
terashammasratastest laotud myyri keskel
algul Sa ei tunne mind
kysid kas ma sõidangi kogu aeg ringi
ja millist valdjat teenin

ei räägin oma kolmnurksel keelel
mille nurgad alatihti vahetusse lähvad
muidu ma ei sõida sõtta
pysin oma lovivandivõhast tornis
ainult täna
pani kuningaemanda erakordne käsk
mind sõitma sõjasärgis
soomusrongiga keset sõda

ja ainult täna
tulin olematu sõja keskelt ära
kus kivid kuigi kõrgelt ei lennanudki
ja laigulised olid tänavad
et heita jalast oma sõjasaapad
ja tantsida Sinuga
kolm tantsu mida ma ei oska

kallistad mind
ytled see ei ole viimane kord
maailm on ju väike
ytled et armastad mu maad
ja käsid talle sõna viia

keeran ymber vasaku õla
ja lähen
teisele poole yksikute klaasikildude tyhja välja
läbipaistvatest kilpidest läbi
ära sellelt maalt

Riias yhel rahulikult möödunud ööl
13 sydakuud 10222

Kobayashi Issa haiku
狼は糞ばかりでも寒さかな
ainetel

hundisitast
yksnes
kõhe hakkaks justkui

metsakutsud
nende sitagi peale
hakkaks nagu kõhe

metsakutsude
sitagi peale justkui
läheb kõhedaks

minu unede õed, minu unede hõim

II

kui ma teda esimest korda silmast silma nägin, tahtsin ma temalt kysida ainult seda, mis kaupa Ižma jõe veerest pärit põhjapõdrakasvatajad komid olid Šupaškaris myynud, sest ma teadsin, et ta oli kunagi hanedepäeva aegu seal laadal käinud.

tema nimi on Päev, aga rahvas kutsub teda rohkem Päevaneiuks, sest nagu päevatytreidki võis teda näha peaaegu igal pool yle ilma. vähesed mäletasid ka seda, et tema isa nimi oli olnud Tuhkats, sest seda vanameest kutsuti ikka Puu-isandaks. õieti oleks see nimi Jiw-Poojar-oojka, nagu ta põhjapoolsete maanside keeles kõlab. maanside hulgas oli juba tema jahimehena auväärt mees olnud, peale selle mänginud sankvaltappi paremini kui mõnigi kohalik yle paljude kylade kuulus pillimees. Päeva isaema Hydsesilm, pisike ja käbe naine, kes oskas metsa eksinud loomade jäljed ringi pöörata, nii et nad ilusti koju tagasi tulid. Hydsesilm mäletas veel seda aega, kui laplased kord Lindora laadal käisid, ja oli nendega ise seal kaupa teinud ja palju juttu puhunud.

aga nyyd olen ma maganud mitmeid tunde ja palju penikoormaid ja lõpuks siia kohale jõudnud kohale munapyhalaada kolmanda päeva õhtuks, kui kõik teada laulud on juba kord lauldud ning kõigi mäletatud esivanemate joiud kolm korda joiatud ja juba paljude laadameeste valgest siidist kaelarätid on juba määrdunud.

õigupoolest sellesama loo pärast ma siin kaugel põhjas ringi rändangi. alati peale Hydsesilma laplaste-lugude kuulmist olen tahtnud näha oma silmaga põhjapõtrade võiduajamisi, kuulsate hõbedaseppade tehtud peeneid ehteid, mida kusagilt mujalt ei saa ja kõigi kaugelt tulnud laadaliste ilusaid ja värvilisi riideid, mida nii palju pole yhelgi teisel laadal.

ja nyyd jookseb Päev mulle siinsamas Guovdageaidnu kylatänaval vastu ja kaisutab mind nagu ammunägemata sõpra, kuigi rahvas rääkis viimati, et ta olla hoopis kaugel lõunamaal ja läinud sinna terveks aastaks.