Monday, May 16, 2005

tema sõrmuse sisse

oli kirjutatud “olgu su unenäod ilusamad”, sest see oli ainus, mida ta oli arvanud heaks soovida, kui talle see võimalus anti. seda teavad vähesed, toda hõbesõrmust on kyll imetletud, panemata seda tavaliselt rohkem imeks kui teisi ehteid, mida ta palju kanda armastab. väljapoolt on see siusõrmus nagu siusõrmus ikka, vahest ebatavalised kirjad peal. isegi kuulsin seda sõrmuselugu muu jutu seas nõia käest, kelle juurde sattusin juhuslikult, võiks isegi ytelda, et vastu tahtmist.

aga sõber käis peale tollele joodikule, kes kyll joomise mõned aastad tagasi maha jättis ja nyyd mööda kylade kõrtse ja laatu ringi rännates oma lauludega raha teenib. tal olla muidugi ka kuskil Väikese jõe kyla kandis põtru, kelle eest tema õde hoolitsevat, räägitakse, aga sellegipoolest on tema kadunud mõnikord ka kuuks ajaks või mitmekski kaugele lõunamaale. kord isegi kolmsada penikoormat suve poole ja yle mere, hoolides vähe neist või lausa unustades neid, kes teda seeaeg taga igatsesid. ja toosama pehme loomuga laulumees, kelle nimi oleks meie keeli Lemb, tema siis rääkis Kärbile, kes mingi äravõitmatu hingehädaga nimelt mõne eriti kõva nõia juurde tahtis minna – pole mina aru saanud ei enne ega pärast, mis hingehädad need on, mille vastu isegi kadakaviht suitsusaunas ei aita, aga Kärp arvab, et tal sellised painajad kallal käivad ja selle arvamise peale tuleb raudkindlalt mõni kohale nagu kärbes meepoti juurde – kuidas minna Vesisaare viimase kuninga juurde.

too kyyrakas kuningas pole kaugeltki oma rahva seas unustatud, kuigi ta elab kaugel neist radadest, mida rahval kombeks tänastel päevadel astuda on. pole palju neid nooremaid, kes tema juurde minna julgeksid – kyllap kardavad ta pilku –, nii ka mina yritasin Kärpi sellest nõust välja rääkida, aga või sa jaksad varsaga võidu joosta. tema samm on raske ja aeglane, yhte oma kätt hoiab ta alati suures labakindas, juttude järgi isegi kõige soojemal suvel ja verevaks köetud ahjuga toas, mida ise nägin. mis selle kinda all on, sellest räägitakse igasuguseid lugusid, aga ma pole neist yhtegi uskunud ega pidanud meelde jätmise vääriliseks.

õigupoolest on ta oma kuninga aunime pärinud oma emalt, kes oligi see, kes sinna metsa sisse kaugele elama läks. kunagi, kui ta väga noor ja ilus oli, nii et kolme kyla poisid karjalaskepäevast kasupäevani tema järel käisid, kuigi ta ei pidanud yhtegi neist enda vääriliseks – miks pidanukski: kõik paremad olid läinud juba lõunasse või siis sõtta võetud või polnud neid syndinudki, sest muud sealsed kuningasood olid hääbunud või läinud – oli ta jäljetult terve talve kadunud, nii et tema ema kandis kevade poole kollaste leinakirjadega roositud riideid ja surnuks peetud Puna mäletamise laulude tegemisest oli saanud juba ärplemisvõistlus, kui ta lõpuks välja ilmus. lapse isa kohta ei ytelnud ta eales midagi, kuigi paljud huvi tundsid ja mõni yksik hulljulge ka kysis. kylas ei elanud ta enam kahte järgmist talvegi, juba järgmisel suvel võttis oma osa varast ja läks sinna, kuhu ma lõpuks Kärpigi saatsin.

kummalisel kombel sain temaga jutu peale ja kuulasin siis poole ööni, kui minu lood olid ammu otsas, aga kuningas ikka omi tyhijutte rääkis, mille ma suurte nõiatarkuste pähe võin nyyd maha myya, kui kitsikus kätte tuleb.

Ei mäleta, kas kaua või vähe aega hiljem, sest äraseletatudnäolise Kärbiga kuningametsast lahkumine oli ysna uduselt vaevaline, nii et seda mõõtagi ei oska, nägin Keskteekyla kõrtsis Kaarna laia naeratust, mis säras samavõrd kui see sõrmus, mida sestpeale olen ikka oma painajates näinud.

Labels:

1 Comments:

Blogger kidari said...

oi, mis imeline lugu.
ja luuletused on sul ka ilusad.
täpselt tänaste kylmade tähtede alla sobivad, et hinge soojendada...

:)

January 19, 2006 at 11:48 AM  

Post a Comment

<< Home