Sinu silmade taevas

Sinu silmade taevas
näen
peegeldust seitsmenda muinasjutu lõpust
mida pole sulle rääkida julgend
sest kardan et ta jääbki
hundi või karuna kõndima
oma elupäevade lõpuni
või et lohetapja mõõk
värvib tema verest punaseks
kogu ilmamere

Sinu silmade taevas
näen
tumeda päikese kiirt
yle tähitu laotuse
ja maksakarvalise maa
valgete sute jooksuajal
kui neid jumalate leivaga
toidetakse

Sinu silmade taevas
näen
karu kaksikuid poegi
kandmas läbi
kolmekordse vasktaldadega saapaid
kes käivad ringiratast
ega jõua eales
ykskäsi-yksjalg-ykssilm-vanamehe
talveöös aurava pudrupaja juurde

Sinu silmade taevas
näen
oma kadunud kirikinnast
nõmmeotsa emanda käes
kes
tähe mõõga tärinal
kuu kuljuste kõlades
päeva pärliste mängides
taevaste tantsides
lausub unustatud laulu

Sinu silmade taevas
näen
salaja syndinud
põhjapõdravasikate rada yle lume
läbi udu
yle tyhjakssöödud tundru
yhest lõpuni laulmata jäänud
lumetormitoojast loost

Sinu silmade taevas
näen
päikesehobuste tantsu
kes jälgedesse jätnud kulla
mida ilmaneiud noored neiud
korjavad et
valged käised käes
oma sõtta läinud vendi nuttes
ristikirja vöödeks kududa

Sinu silmade taevas
näen
seda puukulbitäit
värsket sooja piima
mis paneb
tea kust kaugelt tulnud tulepoja
unustama
oma armsa
ja sõitma
raudnaeltega toidetud hobusel
yle järvevee
et tabada
hiie hirve